Stetoskoobi tööpõhimõte on kasutada ainete vahelist vibratsioonijuhtivust heli sageduse ja lainepikkuse muutmiseks läbi stetoskoobis oleva alumiiniumkile, nii et heli jõuaks inimese kõrva "mugavasse" ulatusse, samal ajal varjades teisi helisid, et seda saab selgemini "kuulda".
Täpsemalt, stetoskoop koosneb helivõtuosast (rindkere), ülekandeosast (voolik) ja kuulamisosast (kõrvaosa). Rinnatükk kogub inimese kehas helisid, nagu südamelöögid ja hingamishelid, mis kanduvad vooliku kaudu kõrvaklappi. Edastamisprotsessi käigus muutuvad heli sagedus ja lainepikkus, mistõttu on inimkõrval lihtsam neid helisid kuulda. Samas suudab stetoskoop varjestada ka ümbritsevat keskkonnamüra, võimaldades inimestel kehas kostvaid helisid tähelepanelikumalt kuulata.
Stetoskoope on mitut tüüpi, näiteks kellakujulised rinnatükid ja membraanikujulised rinnatükid. Kellukesekujulised rinnatükid sobivad madala sagedusega helide kuulamiseks, näiteks südamelöökide diastoolse mürina; membraanikujulised rinnatükid sobivad kõrgsageduslike helide, näiteks hingamishelide kuulamiseks.
Stetoskoop on arstide jaoks üks tähtsamaid tööriistu diagnooside tegemiseks, kuid sellel on ka teatud piirangud. Näiteks mõnede sügavate kudede või elundite helide puhul ei pruugi stetoskoop selgelt kuulda. Lisaks eeldab stetoskoobi kasutamine teatud oskusi ja kogemusi ning arstil tuleb vastavalt erinevatele olukordadele valida sobiv stetoskoop ja auskultatsioonikoht.
